Kirjuta meile aadressile: estl@estl.ee
Loe teiste lugusid
"S√Ķber" tegi "niisama nalja"
Olen täna 29 aastane. Minu lugu juhtus ajal, kui olin 12-13 aastane.
Minu vanematel k√§isid suviti ikka s√Ķbrad k√ľlas, kellega siis ka m√Ķned √Ķlled tehti. √úhel ‚Äěs√Ķbral‚Äú oli aga komme mind k√Ķdistada ja h√ľpitada alates ajast, kui ma p√§ris v√§ike olin. √úhel √Ķhtul koridoris ta krabas mul √ľmbert kinni ja surus oma keele mulle kurku.
Ma rabelesin lahti ja jooksin oma tuppa. Vanemad vaatasin k√ľll imelikult mu k√§itumist, aga ma ei saanud ega julenud siis midagi √∂elda. Oma tuppa j√Ķudes v√§risesin ja nutsin. Ukse ette l√ľkkasin oma kirjutuslaua ‚Äď igaks juhuks. J√§rgmisel hommikul r√§√§kisin emale, mis juhtunud oli. Ja n√ľ√ľd tuleb k√Ķige hullem osa mu loos ‚Äď mu ema vaid naeris ja ei uskunud mind. Ta √ľtles, et ju see ‚Äěs√Ķber‚Äú tegi sinuga niisama nalja. NALJA!!!

Ma pidin seda meest veel mitu korda meie kodus n√§gema. Aga oskasin n√ľ√ľd eemale hoida. Olen selle √Ķhtu peale n√ľ√ľd tagantj√§rele palju m√Ķelnud, kuidas see on m√Ķjutanud minu suhteid meestega. Mu esimene suudlus oli alles siis, kui ma olin esimesel kursusel ehk pea 20 aastane. Igasugune f√ľ√ľsiliselt l√§hem kontakt tekitas minus hirmu ja vastikustunnet. Tekitab t√§nagi veel, aga ma tegelen sellega teadlikult, et √ľks aastatetagune kohutav √Ķhtu ei rikuks minu tervet elu √§ra.
Esimene suhe
Olin 13 kui kohtusin √ľhe poisiga, kes oli minust 3 aastat vanem. Olime kuskil kuu aega k√§inud, kui kutsusin ta enda juurde. Midagi me ei teinud, olin juba pooleldi unes kui ta k√ľsis, kas ma tahaksin teha. √útlesin ei ja √ľritasin edasi magada, kuid siis tundsin et ta juba hoidis minust kinni ja surus sisse. Ma karjusin et mida ta teeb, ta √ľtles et ainult natukene. Ma t√Ķmbasin end √§ra ta juurest kuidagi ja l√§ksin nuttes √§ra. Sellest peale algasid mu elu halvimad 6 kuud t√§is terrorit ja veel v√§gisi seksimisi. Ma teadsin, et tegelikult ta v√§gistas mind, kuid ei ole sellest kellelegi r√§√§kinud. Kes usuks, sest me olime n√∂ suhtes siis. Mul on siiani probleeme intiimsete olukordadega, kuid ma tegelen vaikselt probleemidega.
Elu muutev s√ľndmus
Ma olin r√Ķ√Ķmsameelne ja avatud t√ľdruk. Ma ei oleks kunagi uskunud, et selline s√ľndmus minuga v√Ķib juhtuda. Nimelt ma l√§ksin koos s√Ķpradega laevareisile. See reis pidi tore olema, ma olin seda v√§ga pikalt oodanud. Aga nagu kruiisidel kombeks on, oli meil ka alkoholi kaasas. Ja nii me k√§simegi kajuti vahet joomas ja laeva klubis. Terve √Ķhtu oli minuga suhelnud ja flirtinud √ľks √§√§rmiselt kena noormees. Ja kui ta kutsus mind kahjutisse jooma, ei osanud ma midagi halba oodata. Aga sel hetkel varises mu maailm kokku, kohe kui me kajutisse sisenesime, l√ľkkas ta mind vastu seina ja hakkas katsuma. Ma kangestusin t√§ielikult, ma suutsin vaid ei √∂elda. K√Ķik oli tema jaoks lihtne, ta sai minuga k√Ķike teha, mida ta soovis, mina vaid vaikselt laususin, et ma ei taha. Siiamaani ma tunnen end selles s√ľ√ľdi, sest ma ei v√Ķidelnud enda eest. K√Ķik, kes mu lugu on kuulnud, √ľtlevad, et ma ei ole s√ľ√ľdi, aga sisimas ma tunnen ikkagi ennast v√§√§rtusetuna. Peale seda hakkasin ma liigsetes kogustes jooma ja mul kujunes v√§lja raske ps√ľ√ľhikah√§ire. K√Ķik oli kohutav kuni ma kohtusin oma mehega, kes totaaselt muutis mu elu. Ma l√Ķpetasin joomise ja hakkasin AA-s k√§ima. Ja v√Ķtan igap√§evaselt ravimeid. Aga ma tunnen ennast n√ľ√ľd h√§sti, mu elu on l√Ķpuks korda saanud.
Eksabikaasa
Tere. Minu lugu juhtus kui olin 23a ning minu v√§gistajaks oli mu enda abikaasa :( Kuna olin aastaid oma abikaasa vaimse terrori all kannatanud, v√Ķtsin lapse ja l√§ksin mehe juurest √§ra. Elasime minu vanemate juures, kuid mehel oli kombeks alguses seal k√ľlas k√§ia, et mind tagasi saada. Kahjuks lubasin tal √ľhel korral ka √∂√∂bima j√§√§da. Ja nii see siis juhtuski. Ta v√§gistas mind une pealt, hoidis mu k√§si selja peal koos ja surus pea padja sisse. Ma ainult nutsin ja palusin l√Ķpetada. Meie pisike t√ľtar magas reisivoodis minu k√Ķrval... see oli jube kogemus. Tegin endaga palju t√∂√∂d ja n√ľ√ľdseks olen sellest √ľle! Seda lugu teavad ainult minu kaks l√§hedasemat s√Ķbrannat ja minu praegune superhea ning √ľlihooliv abikaasa :)
Esimesed korrad
Minu esimene kord ei olnud minu valik. Nutsin ja karjusin, p√ľ√ľdsin vabaks saada, ei aidanud. Peale seda olin kui udus. Istusin k√∂√∂gilaua taha ning nutsin. Ei suutnud isegi h√§√§lt enam teha, lihtsalt vaikselt nutsin. Raske oli hingata, pisaraid oli nii palju. Ta √ľtles mulle, et ma teen tema ka nii kurvaks ju ning √§rgu ma n√ľ√ľd p√§ris √§ra l√§mbugu. Imelik on, et kui v√§lja j√§tta f√ľ√ľsiline valu, siis j√§rgmised p√§evad ei olnud tegelikult nii hullud. Kaalusin politseisse minekut, aga s√Ķprade kogemuste p√Ķhjal otsustasin selle vastu. Plaanisin m√Ķnele t√§iskasvanule r√§√§kimist, aga ei suutnud kedagi sellist leida. M√Ķtlen selle k√Ķige peale sageli. Olen n√ľ√ľd, 6 aastat hiljem, 22, aga selle m√§lestuse v√§rvid ei ole tuhmunud. Mul v√Ķttis 3 aastat j√§rgmise (f√ľ√ľsilise) suhteni. Ma soovisin nii v√§ga "√ľle saada", "olla normaalne", et ei kuulanud ennast. Kartsin oma m√Ķtteid ja lootsin, et ta viib mu kuidagimoodi kaugemale iseendast. Ta ei olnud halb inimene, kui midagi, siis v√Ķib-olla teadmatult isekas. Kordasin kogu aeg "ei" ja "ma ei soovi" ning "palun l√Ķpeta", kuid ta vist uskus, et suudab mulle selle siiski heaks teha. Surus edasi, palus mul rahuneda. Ei tea, ma peaaegu soovisin, et tal oleks √Ķigus. Kui ta j√§tsin, √ľtles mulle, et loodab, et ta v√§ga mulle kurja ei teinud. Ma ei ole enam kellegi peale pahane. Olen leidnud enda jaoks p√Ķhjused edasi minna. Mind m√Ķnikord kurvastab ainult mu v√Ķimetus taluda f√ľ√ľsilist lahkust. Sooviksin olla suuteline magama kellegi kaisus jm, ilma et paha hakkaks. Anda tagasi nendele, kes on minu vastu head. Ent eks k√Ķigil ole omad haavad.
"S√Ķber"

R√§√§gin loo, mis juhtus juba aastaid tagasi, kuid mis on n√ľ√ľd hakanud mind igap√§evaselt n√§rima. Mind n√§rib k√Ķige rohkem see, et ma tol hetkeil ei arvanud, et mul on √Ķigus politseisse p√∂√∂rduda ja n√ľ√ľd ei saa ma enam seda teha.

√úhel √Ķhtul helistas mulle minu poisi s√Ķber ja kuna ma elasin tol ajal juba omaette, palus ta, et lubaksin tal enda juures √∂√∂bida. Mulle ei meeldinud see m√Ķte, kuid ma ei leidnud ka p√Ķhjust, miks peaksin keelduma - ta oli ju s√Ķber. Ta oli pisut purjus, kui kohale j√Ķudis, ajasime juttu. Mul ei olnud voodit, mist√Ķttu tegin aseme p√Ķrandale mitme tekiga. Andsin talle eraldi teki. Ootasin, et ta enne mind magama j√§√§ks, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tundsin, kuidas ta mind puudutada p√ľ√ľab. Tundsin ebamugavust, kuid ma ei osanud talle vastu hakata. Tean, et √ľtlesin, et ta seda ei teeks, kuid ta j√§tkas. J√§rgmine hetk, mida m√§letan, on see, et ta... seksis.. ja ma hakkasin nutma... ta peatus korraks ja k√ľsis: "Kas on t√Ķesti nii hull? Ei ole ju." ja j√§tkas siis. Nutsin edasi. Nutsin, kuni ta lahkus, nutsin veel veidi ja matsin siis kogu s√ľndmuse endasse. Ma ei r√§√§kinud sellest kellegile. Ma ei arvanud, et sellest, et ma "ei" √ľtlen, on piisav, et √∂elda, et mind v√§gistati. Kes mind usub, kui keegi ei tea? Kui keegi ei kuulnud? N√ľ√ľd nutan selle √Ķhtu p√§rast taas. Seekord aga mulle ei l√§he korda, kas keegi mind usub, ma tahan lihtsalt, et kellegi teisega nii ei juhtuks. Palun, √§ra iial j√§ta r√§√§kimata!

Tempel mällu igaveseks
Olin siis noor. K√ľll juba 18 t√§is, aga suht kogenematu. Elasin koos √ľhe poisiga tema vanemate juures. Alguses oli k√Ķik tore, aga mingist hetkest hakkas ta mind v√Ķtma siis, kui tal tuiju tuli. Seda oli p√§ris tihti ja vahet ei olnud, kas keegi veel oli seal toas v√Ķi mitte. Ma ei osanud muud teha kui vaikselt nutta ja paluda. Tema ema arvates oli k√Ķik √Ķige, sest me olime ju koos elav paar ja see oli elementaarne, et tema pojake oma naisukesega vahekorras on. M√Ķnikord oli v√§ga ebamugav, isegi valus. Tema meelest oli minu kurtmine nagu v√Ķ√Ķraste ees oma musta pesu pesemine. Nii ta ka mulle √ľtles. Oleks ma siis teadnud, et v√Ķin politseisse p√∂√∂rduda ja see k√Ķik polnud sugugi √Ķige. Selline asi kestis m√Ķned aastad. Kolisin √§ra linna √ľhte odavamasse √ľhikasse. Sealsed turvameetmed ei olnud suurt miskit, nii et ta k√§is veel sealgi kummitamas ja oma osa saamas. L√Ķpuks sain koha √ľhte kallisse √ľhikasse, kus alt enam v√Ķ√Ķrad sisse ei p√§√§senud. Nii sain temast lahti f√ľ√ľsiliselt. Hingeliselt aga olin selleks ajaks t√§itsa katki. Veidi rohkem kui 10 aastat kulus, enne kui leidsin oma praeguse abikaasa ja julgesin eluga edasi minna. Mul on ka lapsed, aga ma ei suuda kunagi unustada seda √Ķudust ja seksist t√§ielikku naudingut v√Ķtta. Ma v√Ķin olla kaisus aga m√Ķte seksist kui sellisest tegelikult hirmutab mind. Ikka veel kuigi sellest jamast 17 aastat m√∂√∂das.
–°–Ķ–ļ—Ā—É–į–Ľ—Ć–Ĺ–ĺ–Ķ –Ĺ–į–ī—Ä—É–≥–į—ā–Ķ–Ľ—Ć—Ā—ā–≤–ĺ –Ĺ–į–ī –ī–Ķ–≤—É—ą–ļ–ĺ–Ļ –≤ –Ī–ĺ–Ľ—Ć–Ĺ–ł—Ü–Ķ

–ó–ī—Ä–į–≤—Ā—ā–≤—É–Ļ—ā–Ķ!

–•–ĺ—á—É –Ņ–ĺ–ī–Ķ–Ľ–ł—ā—Ć—Ā—Ź –ł—Ā—ā–ĺ—Ä–ł–Ķ–Ļ, –ļ–ĺ—ā–ĺ—Ä–į—Ź –Ņ—Ä–ĺ–ł–∑–ĺ—ą–Ľ–į —Ā–ĺ –ľ–Ĺ–ĺ–Ļ 4 –≥–ĺ–ī–į –Ĺ–į–∑–į–ī –Ľ–Ķ—ā–ĺ–ľ –≤ –Ě–į—Ä–≤–Ķ.¬†–≠—ā–ĺ –Ņ—Ä–ĺ–ł–∑–ĺ—ą–Ľ–ĺ –≤ –Ņ—Ā–ł—Ö–ł–į—ā—Ä–ł—á–Ķ—Ā–ļ–ĺ–Ļ –Ī–ĺ–Ľ—Ć–Ĺ–ł—Ü–Ķ,–ľ–Ĺ–Ķ —ā–ĺ–≥–ī–į –Ī—č–Ľ–ĺ 19 –Ľ–Ķ—ā. –Ē–≤–ĺ–Ķ –ľ—É–∂—á–ł–Ĺ 30 –ł 35 –Ĺ–į–ī—Ä—É–≥–į–Ľ–ł—Ā—Ć –Ĺ–į–ī–ĺ –ľ–Ĺ–ĺ–Ļ. –ě–ī–ł–Ĺ –≤—Ā–Ķ –Ņ–ĺ–≤—Ä–Ķ–ī–ł–Ľ –ľ–Ĺ–Ķ –≤ –į–Ĺ–į–Ľ—Ć–Ĺ–ĺ–ľ –Ņ—Ä–ĺ—Ö–ĺ–ī–Ķ,–ĺ—Ā–ĺ–Ī–Ķ–Ĺ–Ĺ–ĺ –Ņ—Ä—Ź–ľ—É—é –ļ–ł—ą–ļ—É –ł –Ņ–ĺ–ī–≤–Ķ—Ä–≥ –ĺ—Ä–į–Ľ—Ć–Ĺ–ĺ–ľ—É —Ā–Ķ–ļ—Ā—É –Ī–Ķ–∑ –ľ–ĺ–Ķ–Ļ –≤–ĺ–Ľ–ł. –ź –ľ–Ķ–ī.—Ä–į–Ī–ĺ—ā–Ĺ–ł–ļ–ł –ī–į–∂–Ķ –Ĺ–Ķ –ĺ–ļ–į–∑–į–Ľ–ł –ľ–Ĺ–Ķ –Ĺ–ł–ļ–į–ļ–ĺ–Ļ –Ņ–ĺ–ľ–ĺ—Č–ł,–į —ā–ĺ–Ľ—Ć–ļ–ĺ –Ņ–ĺ—Ā–ľ–Ķ—Ź–Ľ–ł—Ā—Ć. –ď—Ä—É—Ā—ā–Ĺ–ĺ –ĺ–ī–Ĺ–į–ļ–ĺ.

Hädaline osutus häda tekitajaks
14-aastasena meeldis mulle varahommikuti kodulinnas jalutamas k√§ia. √úhel tavalisel talvehommikul koju tagasi jalutades j√§i √ľks auto minu taga seisma. Uks tuli lahti ja keegi h√Ķikas "hei". Autost vaatas mulle vastu mureliku n√§oga noormees. Ta oli √ľksi. K√ľsis, kus √ľks teatud t√§nav asub. Tema jutu p√Ķhjal oli see linn tema jaoks tundmatu, tema s√Ķbrad olevat ta kesklinna maha j√§tnud, ja tal polevat k√Ķneaega, et helistada ega internetis GPS-i kasutada. K√ľsisin, kas ta tahab neid √ľles leida, ta noogutas ja naeratas s√Ķbralikult. √úritasin siis seletada aga ta katkestas mind viisakalt ja palus, et ma tuleks kaasa ja n√§itaks, kuna ta ei saavat midagi aru. Lubas koju tagasi tuua. Ma keeldusin sama viisakalt, aga ta hakkas peaaegu et pisarsilmil anuma ja k√ľsis mu k√§est kas ta n√§eb v√§lja nagu mingi pervert. Ma eitasin ja istusin ohates autosse. Kohale j√Ķudes keeras ta aga otsa j√§rsult ringi, lukustas k√Ķik uksed ja aknad ning kihutas linnast v√§lja. Mul ei olnud telefoni kaasas. Olin paanikas ja rabelesin kogu s√Ķidu. Mees muutus tundmatuseni. Metsa √§√§rde j√Ķudes j√§ttis ta auto seisma. Ma hakkasin paanikas veel hullemini l√Ķhkuma ja √ľritasin teda silmadesse l√ľ√ľa aga tema j√Ķud k√§is minu omast √ľle. Kui asi tehtud sai, viskas mu sealsamas maha ja kiirustas minema. K√Ķmpisin nuttes koju. Ma ei p√Ķ√Ķrdunud politseisse, kuna ma ei m√§letanud auto numbrim√§rki kuna olin minestamise √§√§rel. M√§lestusi ja s√ľ√ľtunnet surun maha antidepressantidega. Palun, t√ľdrukud, √§rge kunagi istuge v√Ķ√Ķrastesse autodesse, isegi siis, kui juht tundub olevat normaalne ja s√Ķbralik inimene!
S√Ķbranna lugu
Minu hea s√Ķbranna (21) usaldas mulle hiljuti oma loo. Jutt l√§ks selle peale, kui r√§√§kisime tema emast. Mingi hetk ta puhkes nutma ja √ľtles, et ta ema ei uskunud teda mitte kunagi. K√ľsisin, et miks ta selle p√§rast nii hullusti nutab. Vastuseks sain t√§iesti kohutava asja. Nimelt olevat tema kunagine klassikaaslane ta 1. korruse magamistoa aknast √∂√∂sel sisse tulnud, kui ta veel 16 oli. Ja edasi v√Ķib juba ise arvata, mis juhtus. Ta √ľtles, et ta rabeles ja karjus ema nime, ja et ema oli k√Ķrvaltoas, aga et viimane k√§ratas, et ta vait oleks √∂isel ajal. Noormees p√Ķgenes poole teo pealt ja siis l√§ks t√ľkk aega enne, kui ema ta tuppa riidlema tuli. Vaene t√ľdruk seletas emale, mis juhtus, aga viimane manitses ainult hullemini, mainides, et tal on liiga elav fantaasia. Aastad m√Ķ√Ķdusid, ja ta ema siiani ei usu, et see juhtus. Kallistasin teda ja toonitasin, et see pole tema s√ľ√ľ. T√Ķsiselt kahju oli kuulda sellist asja.
"Kaunist suve√Ķhtust sai j√§rsku halb unen√§gu"
See juhtum leidis aset kolm aastat tagasi.Olin v√§ga r√Ķ√Ķmsameelne noor.Olin siis 12 aastane.Tegelesin palju spordiga ja suhtlesin inimestega.Kuid √ľhel kaunil suve√Ķhtul see juhtus.Jalutasin rannas,m√Ķtlesin oma m√Ķtteid ja kuulasin l√§bi k√Ķrvaklappide muusikat.See tuli nagu v√§lks selgest taevast.J√§rsku hoidis kinni mind mingi mees ja viis mu eraldatud kohta,kus liikus v√§gav√§he rahvast.Ja see,mis edasi juhtus v√Ķite isegi aimata.Ma ei saanud karjuda appi,sest ta blokeeris mu suu.Ma ei suutnud midagi teha,sest tema j√Ķud k√§is minuomast √ľle.Kui k√Ķik see asi l√§bi oli,m√Ķtlesin,miks ma olin nii loll,miks ma ei hakkanud vastu??Ma olin kohutavas Ň°okkis.Ma ei r√§√§kinud juhtunust kellelegi,ma kartsin ja arvasin,et ta v√Ķib seda korrata.Kuni t√§naseni ma s√ľ√ľdistan ennast selles juhtunus ja kuni t√§naseni pole sellest keegi teadlik.Ma n√§en pidevalt und sellest √Ķhtust,vahel isegi kardan magama j√§√§da.Ma rikkusin oma elu sellega!!Kallid noored,√§rge minge kunagi √ľksinda v√§lja √Ķhtul ega ka varahommikul,sest keegi ei tea,mis juhtuda v√Ķib!!