Kirjuta meile aadressile: estl@estl.ee
Laste vastu suunatud seksuaalvägivald

Laste vastu suunatud seksuaalvägivald on lapse või noore kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mida alla 18-aastane  laps/noor ise ei ole võimeline mõistma, millega ta ei nõustu ning mis on vastuolus ühiskonnas aktsepteeritavate väärtushinnangutega ja normidega. Eesti karistusseadustiku järgi on karistatav seksuaalvahekorras olemine alla 14-aastase lapsega.

Laste vastu suunatud seksuaalvägivalla korral on sageli tegemist seksuaalse sisuga tegevusega, kus sageli ei kasutata sundi vaid  täiskasvanu eelisolukorda lapse suhtes. Ärakasutaja võib avaldada survet, maksta tasu, meelitadavõi ähvardada, et sundida last keha puudutamisele, seksuaalvahekorrale, seksuaalse sisuga mängudele vms.

Ka lastest erootiliste või pornograafiliste piltide, fotode või filmide tegemine, lastele erootiliste või pornograafiliste piltide, fotode või filmide näitamine, seksuaalsuse ja seksuaalkäitumisega seotud asjadest rääkimine lapsele mittekohasel viisil, seksuaalse sisuga märkuste tegemine lapse aadressil on lapse seksuaalne ärakasutamine.

Lapse vastu suunatud seksuaalvägivald on suguiha rahuldamine lapsega. Tegemist on alati olukorraga, kus vaimsete ja füüsiliste jõudude ebavõrdsuse tõttu pole laps suuteline keelduma ja ennast kaitsma. Lapse vastu suunatud seksuaalvägivalla alaliik on intsest ehk verepilastus – see on igasugune seksuaalne tegevus alates hellitamisest ja lõpetades seksuaalvahekorraga, mis leiab aset pereliikmete vahel, kus laste ahistajaks on isa või kasuisa, ema või kasuema, vennad, õed, vanavanemad jt pereliikmed.

Pedofiilia on haiguslik seksuaalne kiindumus lastesse. Vastav seksuaalse sisuga tegevus on kuritegu. Pedofiilid otsivad ohvreid sageli interneti jututubadest.
Laste vastu suunatud seksuaalne vägivald võib kesta aastaid, kuna lapsel on, erinevatel põhjustel,  sellest väga raske rääkida. Laps ei pruugi  aru saada, et tegemist on vägivallaga ja lisaks sageli teda hirmutatakse, ähvardatakse või manipuleeritakse lubaduste või kingitustega. Ohver tunneb seetõttu häbi ja ennast kaassüüdlasena toimunus. Lisandub hirm, et tema ülestunnistust ei usuta.. Võibolla, et ta on püüdnud sellest märku anda, kuid need katsed ei ole sageli täiskasvanute poolt mõistmist ja vastuvõtlikkust leidnud - sageli ka seetõttu, et probleemi püütakse perekonnas maha vaikida.