Связаться с нами по э-мэйл: estl@estl.ee
Читайте другие истории
"Sõber" tegi "niisama nalja"
Olen täna 29 aastane. Minu lugu juhtus ajal, kui olin 12-13 aastane.
Minu vanematel käisid suviti ikka sõbrad külas, kellega siis ka mõned õlled tehti. Ühel „sõbral“ oli aga komme mind kõdistada ja hüpitada alates ajast, kui ma päris väike olin. Ühel õhtul koridoris ta krabas mul ümbert kinni ja surus oma keele mulle kurku.
Ma rabelesin lahti ja jooksin oma tuppa. Vanemad vaatasin küll imelikult mu käitumist, aga ma ei saanud ega julenud siis midagi öelda. Oma tuppa jõudes värisesin ja nutsin. Ukse ette lükkasin oma kirjutuslaua – igaks juhuks. Järgmisel hommikul rääkisin emale, mis juhtunud oli. Ja nüüd tuleb kõige hullem osa mu loos – mu ema vaid naeris ja ei uskunud mind. Ta ütles, et ju see „sõber“ tegi sinuga niisama nalja. NALJA!!!

Ma pidin seda meest veel mitu korda meie kodus nägema. Aga oskasin nüüd eemale hoida. Olen selle õhtu peale nüüd tagantjärele palju mõelnud, kuidas see on mõjutanud minu suhteid meestega. Mu esimene suudlus oli alles siis, kui ma olin esimesel kursusel ehk pea 20 aastane. Igasugune füüsiliselt lähem kontakt tekitas minus hirmu ja vastikustunnet. Tekitab tänagi veel, aga ma tegelen sellega teadlikult, et üks aastatetagune kohutav õhtu ei rikuks minu tervet elu ära.
Esimene suhe
Olin 13 kui kohtusin ühe poisiga, kes oli minust 3 aastat vanem. Olime kuskil kuu aega käinud, kui kutsusin ta enda juurde. Midagi me ei teinud, olin juba pooleldi unes kui ta küsis, kas ma tahaksin teha. Ütlesin ei ja üritasin edasi magada, kuid siis tundsin et ta juba hoidis minust kinni ja surus sisse. Ma karjusin et mida ta teeb, ta ütles et ainult natukene. Ma tõmbasin end ära ta juurest kuidagi ja läksin nuttes ära. Sellest peale algasid mu elu halvimad 6 kuud täis terrorit ja veel vägisi seksimisi. Ma teadsin, et tegelikult ta vägistas mind, kuid ei ole sellest kellelegi rääkinud. Kes usuks, sest me olime nö suhtes siis. Mul on siiani probleeme intiimsete olukordadega, kuid ma tegelen vaikselt probleemidega.
Elu muutev sündmus
Ma olin rõõmsameelne ja avatud tüdruk. Ma ei oleks kunagi uskunud, et selline sündmus minuga võib juhtuda. Nimelt ma läksin koos sõpradega laevareisile. See reis pidi tore olema, ma olin seda väga pikalt oodanud. Aga nagu kruiisidel kombeks on, oli meil ka alkoholi kaasas. Ja nii me käsimegi kajuti vahet joomas ja laeva klubis. Terve õhtu oli minuga suhelnud ja flirtinud üks äärmiselt kena noormees. Ja kui ta kutsus mind kahjutisse jooma, ei osanud ma midagi halba oodata. Aga sel hetkel varises mu maailm kokku, kohe kui me kajutisse sisenesime, lükkas ta mind vastu seina ja hakkas katsuma. Ma kangestusin täielikult, ma suutsin vaid ei öelda. Kõik oli tema jaoks lihtne, ta sai minuga kõike teha, mida ta soovis, mina vaid vaikselt laususin, et ma ei taha. Siiamaani ma tunnen end selles süüdi, sest ma ei võidelnud enda eest. Kõik, kes mu lugu on kuulnud, ütlevad, et ma ei ole süüdi, aga sisimas ma tunnen ikkagi ennast väärtusetuna. Peale seda hakkasin ma liigsetes kogustes jooma ja mul kujunes välja raske psüühikahäire. Kõik oli kohutav kuni ma kohtusin oma mehega, kes totaaselt muutis mu elu. Ma lõpetasin joomise ja hakkasin AA-s käima. Ja võtan igapäevaselt ravimeid. Aga ma tunnen ennast nüüd hästi, mu elu on lõpuks korda saanud.
Eksabikaasa
Tere. Minu lugu juhtus kui olin 23a ning minu vägistajaks oli mu enda abikaasa :( Kuna olin aastaid oma abikaasa vaimse terrori all kannatanud, võtsin lapse ja läksin mehe juurest ära. Elasime minu vanemate juures, kuid mehel oli kombeks alguses seal külas käia, et mind tagasi saada. Kahjuks lubasin tal ühel korral ka ööbima jääda. Ja nii see siis juhtuski. Ta vägistas mind une pealt, hoidis mu käsi selja peal koos ja surus pea padja sisse. Ma ainult nutsin ja palusin lõpetada. Meie pisike tütar magas reisivoodis minu kõrval... see oli jube kogemus. Tegin endaga palju tööd ja nüüdseks olen sellest üle! Seda lugu teavad ainult minu kaks lähedasemat sõbrannat ja minu praegune superhea ning ülihooliv abikaasa :)
Esimesed korrad
Minu esimene kord ei olnud minu valik. Nutsin ja karjusin, püüdsin vabaks saada, ei aidanud. Peale seda olin kui udus. Istusin köögilaua taha ning nutsin. Ei suutnud isegi häält enam teha, lihtsalt vaikselt nutsin. Raske oli hingata, pisaraid oli nii palju. Ta ütles mulle, et ma teen tema ka nii kurvaks ju ning ärgu ma nüüd päris ära lämbugu. Imelik on, et kui välja jätta füüsiline valu, siis järgmised päevad ei olnud tegelikult nii hullud. Kaalusin politseisse minekut, aga sõprade kogemuste põhjal otsustasin selle vastu. Plaanisin mõnele täiskasvanule rääkimist, aga ei suutnud kedagi sellist leida. Mõtlen selle kõige peale sageli. Olen nüüd, 6 aastat hiljem, 22, aga selle mälestuse värvid ei ole tuhmunud. Mul võttis 3 aastat järgmise (füüsilise) suhteni. Ma soovisin nii väga "üle saada", "olla normaalne", et ei kuulanud ennast. Kartsin oma mõtteid ja lootsin, et ta viib mu kuidagimoodi kaugemale iseendast. Ta ei olnud halb inimene, kui midagi, siis võib-olla teadmatult isekas. Kordasin kogu aeg "ei" ja "ma ei soovi" ning "palun lõpeta", kuid ta vist uskus, et suudab mulle selle siiski heaks teha. Surus edasi, palus mul rahuneda. Ei tea, ma peaaegu soovisin, et tal oleks õigus. Kui ta jätsin, ütles mulle, et loodab, et ta väga mulle kurja ei teinud. Ma ei ole enam kellegi peale pahane. Olen leidnud enda jaoks põhjused edasi minna. Mind mõnikord kurvastab ainult mu võimetus taluda füüsilist lahkust. Sooviksin olla suuteline magama kellegi kaisus jm, ilma et paha hakkaks. Anda tagasi nendele, kes on minu vastu head. Ent eks kõigil ole omad haavad.
"Sõber"

Räägin loo, mis juhtus juba aastaid tagasi, kuid mis on nüüd hakanud mind igapäevaselt närima. Mind närib kõige rohkem see, et ma tol hetkeil ei arvanud, et mul on õigus politseisse pöörduda ja nüüd ei saa ma enam seda teha.

Ühel õhtul helistas mulle minu poisi sõber ja kuna ma elasin tol ajal juba omaette, palus ta, et lubaksin tal enda juures ööbida. Mulle ei meeldinud see mõte, kuid ma ei leidnud ka põhjust, miks peaksin keelduma - ta oli ju sõber. Ta oli pisut purjus, kui kohale jõudis, ajasime juttu. Mul ei olnud voodit, mistõttu tegin aseme põrandale mitme tekiga. Andsin talle eraldi teki. Ootasin, et ta enne mind magama jääks, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tundsin, kuidas ta mind puudutada püüab. Tundsin ebamugavust, kuid ma ei osanud talle vastu hakata. Tean, et ütlesin, et ta seda ei teeks, kuid ta jätkas. Järgmine hetk, mida mäletan, on see, et ta... seksis.. ja ma hakkasin nutma... ta peatus korraks ja küsis: "Kas on tõesti nii hull? Ei ole ju." ja jätkas siis. Nutsin edasi. Nutsin, kuni ta lahkus, nutsin veel veidi ja matsin siis kogu sündmuse endasse. Ma ei rääkinud sellest kellegile. Ma ei arvanud, et sellest, et ma "ei" ütlen, on piisav, et öelda, et mind vägistati. Kes mind usub, kui keegi ei tea? Kui keegi ei kuulnud? Nüüd nutan selle õhtu pärast taas. Seekord aga mulle ei lähe korda, kas keegi mind usub, ma tahan lihtsalt, et kellegi teisega nii ei juhtuks. Palun, ära iial jäta rääkimata!

Tempel mällu igaveseks
Olin siis noor. Küll juba 18 täis, aga suht kogenematu. Elasin koos ühe poisiga tema vanemate juures. Alguses oli kõik tore, aga mingist hetkest hakkas ta mind võtma siis, kui tal tuiju tuli. Seda oli päris tihti ja vahet ei olnud, kas keegi veel oli seal toas või mitte. Ma ei osanud muud teha kui vaikselt nutta ja paluda. Tema ema arvates oli kõik õige, sest me olime ju koos elav paar ja see oli elementaarne, et tema pojake oma naisukesega vahekorras on. Mõnikord oli väga ebamugav, isegi valus. Tema meelest oli minu kurtmine nagu võõraste ees oma musta pesu pesemine. Nii ta ka mulle ütles. Oleks ma siis teadnud, et võin politseisse pöörduda ja see kõik polnud sugugi õige. Selline asi kestis mõned aastad. Kolisin ära linna ühte odavamasse ühikasse. Sealsed turvameetmed ei olnud suurt miskit, nii et ta käis veel sealgi kummitamas ja oma osa saamas. Lõpuks sain koha ühte kallisse ühikasse, kus alt enam võõrad sisse ei pääsenud. Nii sain temast lahti füüsiliselt. Hingeliselt aga olin selleks ajaks täitsa katki. Veidi rohkem kui 10 aastat kulus, enne kui leidsin oma praeguse abikaasa ja julgesin eluga edasi minna. Mul on ka lapsed, aga ma ei suuda kunagi unustada seda õudust ja seksist täielikku naudingut võtta. Ma võin olla kaisus aga mõte seksist kui sellisest tegelikult hirmutab mind. Ikka veel kuigi sellest jamast 17 aastat möödas.
Сексуальное надругательство над девушкой в больнице

Здравствуйте!

Хочу поделиться историей, которая произошла со мной 4 года назад летом в Нарве. Это произошло в психиатрической больнице,мне тогда было 19 лет. Двое мужчин 30 и 35 надругались надо мной. Один все повредил мне в анальном проходе,особенно прямую кишку и подверг оральному сексу без моей воли. А мед.работники даже не оказали мне никакой помощи,а только посмеялись. Грустно однако.

Hädaline osutus häda tekitajaks
14-aastasena meeldis mulle varahommikuti kodulinnas jalutamas käia. Ühel tavalisel talvehommikul koju tagasi jalutades jäi üks auto minu taga seisma. Uks tuli lahti ja keegi hõikas "hei". Autost vaatas mulle vastu mureliku näoga noormees. Ta oli üksi. Küsis, kus üks teatud tänav asub. Tema jutu põhjal oli see linn tema jaoks tundmatu, tema sõbrad olevat ta kesklinna maha jätnud, ja tal polevat kõneaega, et helistada ega internetis GPS-i kasutada. Küsisin, kas ta tahab neid üles leida, ta noogutas ja naeratas sõbralikult. Üritasin siis seletada aga ta katkestas mind viisakalt ja palus, et ma tuleks kaasa ja näitaks, kuna ta ei saavat midagi aru. Lubas koju tagasi tuua. Ma keeldusin sama viisakalt, aga ta hakkas peaaegu et pisarsilmil anuma ja küsis mu käest kas ta näeb välja nagu mingi pervert. Ma eitasin ja istusin ohates autosse. Kohale jõudes keeras ta aga otsa järsult ringi, lukustas kõik uksed ja aknad ning kihutas linnast välja. Mul ei olnud telefoni kaasas. Olin paanikas ja rabelesin kogu sõidu. Mees muutus tundmatuseni. Metsa äärde jõudes jättis ta auto seisma. Ma hakkasin paanikas veel hullemini lõhkuma ja üritasin teda silmadesse lüüa aga tema jõud käis minu omast üle. Kui asi tehtud sai, viskas mu sealsamas maha ja kiirustas minema. Kõmpisin nuttes koju. Ma ei põõrdunud politseisse, kuna ma ei mäletanud auto numbrimärki kuna olin minestamise äärel. Mälestusi ja süütunnet surun maha antidepressantidega. Palun, tüdrukud, ärge kunagi istuge võõrastesse autodesse, isegi siis, kui juht tundub olevat normaalne ja sõbralik inimene!
Sõbranna lugu
Minu hea sõbranna (21) usaldas mulle hiljuti oma loo. Jutt läks selle peale, kui rääkisime tema emast. Mingi hetk ta puhkes nutma ja ütles, et ta ema ei uskunud teda mitte kunagi. Küsisin, et miks ta selle pärast nii hullusti nutab. Vastuseks sain täiesti kohutava asja. Nimelt olevat tema kunagine klassikaaslane ta 1. korruse magamistoa aknast öösel sisse tulnud, kui ta veel 16 oli. Ja edasi võib juba ise arvata, mis juhtus. Ta ütles, et ta rabeles ja karjus ema nime, ja et ema oli kõrvaltoas, aga et viimane käratas, et ta vait oleks öisel ajal. Noormees põgenes poole teo pealt ja siis läks tükk aega enne, kui ema ta tuppa riidlema tuli. Vaene tüdruk seletas emale, mis juhtus, aga viimane manitses ainult hullemini, mainides, et tal on liiga elav fantaasia. Aastad mõõdusid, ja ta ema siiani ei usu, et see juhtus. Kallistasin teda ja toonitasin, et see pole tema süü. Tõsiselt kahju oli kuulda sellist asja.
"Kaunist suveõhtust sai järsku halb unenägu"
See juhtum leidis aset kolm aastat tagasi.Olin väga rõõmsameelne noor.Olin siis 12 aastane.Tegelesin palju spordiga ja suhtlesin inimestega.Kuid ühel kaunil suveõhtul see juhtus.Jalutasin rannas,mõtlesin oma mõtteid ja kuulasin läbi kõrvaklappide muusikat.See tuli nagu välks selgest taevast.Järsku hoidis kinni mind mingi mees ja viis mu eraldatud kohta,kus liikus vägavähe rahvast.Ja see,mis edasi juhtus võite isegi aimata.Ma ei saanud karjuda appi,sest ta blokeeris mu suu.Ma ei suutnud midagi teha,sest tema jõud käis minuomast üle.Kui kõik see asi läbi oli,mõtlesin,miks ma olin nii loll,miks ma ei hakkanud vastu??Ma olin kohutavas šokkis.Ma ei rääkinud juhtunust kellelegi,ma kartsin ja arvasin,et ta võib seda korrata.Kuni tänaseni ma süüdistan ennast selles juhtunus ja kuni tänaseni pole sellest keegi teadlik.Ma näen pidevalt und sellest õhtust,vahel isegi kardan magama jääda.Ma rikkusin oma elu sellega!!Kallid noored,ärge minge kunagi üksinda välja õhtul ega ka varahommikul,sest keegi ei tea,mis juhtuda võib!!